Tasub teada

Kreeka keelne sõna amblys: ähmane, nõrk; ops: silm, mis tõlkes tähendab ähmast nägemist. Ühe või mõlema silma halb nägemine, mille põhjuseks on ebanormaalne nägemise stimulatsioon varajases lapseeas.
Esineb umbes 2-5% inimestest ja on kõige levinum halva nägemise põhjus lapsepõlves. Lapsed on vastuvõtlikud amblüoopiale sünnist kuni 7-8.eluaastani. Kõige kriitilisem aeg on 1. elunädal kuni 2. elukuu.
Amblüoopilise silmale on iseloomulik, et vaatamata refraktsioonivea korrigeerimisele, ei saavutata normaalset nägemisteravust ning mingit muud silmahaigust ei leita.
Lastel peaks nägemist kontrollima vähemlt 3. eluaastal ja enne kooli algust.

Tekkepõhjused:

1. Silma ebapiisav või ebanormaalne stimulatsioon varases lapsepõlves, mille tõttu häirub nägemissüsteemi areng ajukoore tasandil.
2. Ühe silma võrkkestale tekib ebaterav kujutis ja strabism.

1. Enneaegne lapsesünd
2. Madal sünnikaal
3. Enneaegselt sündinud lapse võrkkesta kahjustus ehk retinopaatia
4. Vastsündinu peaaju kahjustus
5. Vaimne alaareng
6. Pärilikud riskifaktorid
7. Raseduse ajal suitsetamine, narkootiliste ainete ja alkoholi tarbimine.

1. Prillid ehk refraktsioonivea täielik korrektsioon
2. Oklusioonravi – paremini nägeva silma kinnikatmine.

Nägemishäire, mille puhul silmad vaatavad erinevatesse suundadesse.
Kõõrdsilmsus pole harv seisund, see võib tekkida umbes 4% lastest. Kui strabism on diagnoositud varakult, on selle ravi peaaegu alati efektiivne.
Kõõrdsilmsus võib tekkida ka täiskasvanueas enamasti neuroloogiliste haiguste tagajärjel.
Eristatakse eksotroopiat (kõõrdsilmsus, kui silm vaatab väljapoole) ja estroopiat (kõõrdsilmsus, kui silm vaatab sissepoole).

Tekkepõhjused:

Silmade erinev suunatus on tingitud silma liigutavate lihaste toonuse tasakaaluhäirest. Kuna lihased alluvad aju kontrollile, siis esineb strabismi eriti sageli neil lastel, kellel on häireid ajutalitluses, näiteks Downi tõve, vesipea ja ajukasvajate puhul.
Kõõrdsilmsust võivad põhjustada ka kataraktist või traumast tingitud nägemishäired, samuti tugev lühi- või kaugnägelikkus ainult ühes silmas. Sel juhul saab aju kummastki silmast erineva pildisignaali ning valib välja selle, mis on teravam. Silm, mida ei kasutata, vaatab kõõrdi.

Kui aju ei kasuta pikka aega halvemini nägevat silma nägemissignaali saamiseks, siis võib see silm jääda pimedaks. Seda nimetatakse "laisa silma sündroomiks".
Enamasti tekib nimetatud seisund lapseeas.
Ajuunfarkt või ajukasvaja on täiskasvanueas tekkinud kõõrdsilmsuse tavalisemaks põhjuseks.
Samuti võib strabism tekkida diabeedi, kilpnäärme haiguste puhul.

Sümptomid ehk avaldumine:

Tavaliselt on inimese vikerkestade ümber olevat valget ala, skleerat mõlemal pool võrdselt. Kõõrdsilmsuse puhul see nii pole.
Kõrvalseisjal jääb mulje, et inimene ei vaata mõlema silmaga ühte punkti.
Väikelastel võib esineda nn. pseudostrabismi, mis pole haiguslik. Silmade koordineeritus on veel lõplikult väljakujunemata. Samas ei välista see tõelise strabismi olemasolu.
Pseudostrabismi puhul on silmast tagasipeegelduv valgusrefleks mõlemas silmas täpselt pupilli keskel, nagu normaalsel silmal. Kõõrdsilmsuse puhul on valgusrefleks ebasümmeetriline.
Võib esineda ka kahelinägemist, kui silmad on võrdse nägemisteravusega.
Kui silm on pööratud väljapoole, nimetatakse seisundit eksotroopiaks, kui sissepoole, siis estroopiaks.

Ravi:

Kui lapsel on diagnoositud strabism, hakatakse treenima nõrgemat silma. Selleks kaetakse terve silm kinni, nii et laps peab kasutama ainult nõrgemat silma.
Kui võimalik, kirjutatakse välja prillid, mis korrigeerivad nägemishäiret.
Treenimiseks on olemas ka spetsiaalsed silmaharjutused, mida õpetab silmaarst.
Kui treenimine ei aita, tehakse silmalihastele operatsioon, kus paigutatakse silmalihaseid veidi ümber, nii et silm jääks otse vaatama.

Värvipimeduseks nimetatakse haigust, mille korral ei suuda inimene eristada teatud värve, sagedamini rohelisi ning punaseid toone.
Värvipimedus on eriti levinud haigus eurooplastel (ca 8% meestest) ning väga haruldane aafriklastel ning asiaatidel.
See on X-kromosoomiga päritav haigus, mis esineb seetõttu valdavalt meestel.
Enamasti on värvipimedus kaasasündinud, harvem tekib traumade, silma võrkkesta ning nägemisnärvi haiguste korral tüsistusena.
Kaasasündinud värvipimedust ravida ei saa. Omandatud juhtudel ravitakse seda põhjustanud haigust.

Tekkepõhjused:

Silmamuna taga paikneb silma võrkkest ehk reetina. Võrkkestas on peamiselt kahte liiki rakke, mis osalevad nägemisprotsessis: kepikesed ning kolvikesed. Viimased on tundlikud värvide suhtes ning eristatakse omakorda punaseid, rohelisi ning siniseid kolvikesi. Erinevad kolvikesed reageerivad erineva lainepikkusega valgusele (punane-roheline-sinine).
Kõige sagedamini esineb puna-rohelist värvipimedust, mis tähendab, et inimesel on raskusi punaste ning roheliste toonide eristamisega ehk tal on liiga vähe vastavaid kolvikesi või on nede töövõime langenud.
Enamjaolt on värvipimedus kaasasündinud haigus, mis pärandub X-kromosoomi vahendusel. Seetõttu haigestuvad sagedamini mehed (naistel on kaks X-kromosoomi ning kui üks neist kannab haigust, siis teine on tavaliselt terve ja seega haigus ei avaldu; meestel on üks X- ja üks Y-kromosoom).
Värvipimedus võib avalduda väga erinevate vormide ning raskusastmetega.

Sümptomid ehk avaldumine:

Enamikul värvipimedatest isikutest on siiski see haigus vähehäiriv. Olenevalt värvipimeduse vormist on häiritud erinevate värvide nägemine/eristamine:
Näiteks protanoopia korral (punase-rohelise värvipimeduse vorm) ei suuda inimene eristada rohelist ja sinist ning punast ja violetset värvi ehk kui neid värve näidata talle koos (kõrvuti), siis näeb ta neid ühtlase hallina.
Deuteranoopiaga (roheliste kolvikeste puudus) isik ei suuda eristada oranze, rohelisi, pruune ja kahvatu-punaseid toone.
Kui värvipimedus on omandatud (trauma või haiguse tõttu), siis võivad esineda ka muud ilmingud vastavalt põhjusele.

Diagnoosimine:

Värvipimedust saab diagnoosida vastavate jooniste/piltide alusel. Piltidel on segatud erinevaid värve ning moodustatud neist teatud kujundid, mida normaalse nägemisvõimega inimene suudab eristada.
Olenevalt sellest, milliste värvide kombinatsioonidest isik kujundit üles ei leia, määrataksegi värvipimeduse alatüüp.
Kõige sagedamini puutuvad inimesed nende testidega kokku silmaarsti juures ennem autojuhilubade saamist.

Ravi:

Kaasasündinud värvipimedust ravida ei saa. Omandatud juhtudel ravitakse seda põhjustanud haigust/traumat.

Kuiv silm on kogum sümptome, mis tekivad sarvkesta puuduliku niisutamise tagajärjel. Põhjuseks on tavaliselt vähenenud pisaravedeliku produktsioon või pisarate kehv kvaliteet.

Enamikul ilmnevad vaid leebed vaevused. Õhtul tundub, et silmad on väsinumad, muid nähte ei täheldatagi. Kui kuivus on juba tõsisem, võivad ilmneda punetus ja pisaratevool. Siis tuleb kindlasti pöörduda silmaarsti poole, et ei tekiks põletik, millest võib areneda sarvkesta kahjustus.

Enamikku kuiva silma sündroomiga patsiente ei õnnestu terveks ravida. Saab vähendada ebamugavustunnet silmades ja hoida ära sarvkesta tõsisemat kahjustuset. Tavaliselt on tegu ohutu, kuigi tüütu seisundiga, mille ravi kestab eluaeg.

• silmade ärritus – punane, kuiv, sügelev või vesine silm
• silmade väsimus
• fokuseerimisraskus
• peavalu

Sümptomid võivad olla nii mööduvad kui krooniliselt korduvad. Pisaravedeliku koguse edasisel vähenemisel võib kuiv silm põhjustada konjunktiviiti (silma sidekesta põletikku), sarvkesta haavandit ja muid tõsisemaid silmahaigusi. Silmaarsti juurde peaks minema kui sümptomid ei kao pärast nädalast pausi või kui tekivad niipea kui alustate tööd arvutiga.

• arvutiekraani või televiisori üksisilmi vaatamine, mille käigus kipub silmade pilgutamine ununema;
• vanusega väheneb pisarate produktsioon ja muutub kehvemaks nende kvaliteet;
• liialt kuiva ja konditsioneeritud õhuga tööruumid;
• kontaktläätsede kasutamine. Kuivustunnet võib süvendada läätsede ebaõige hooldus, läätsede kasutusaja ületamine jms.
• hormonaalsed muutused naistel võivad põhjustada vähenenud pisaraeritust;
• kuivustunne silmades esineb reuma, reumatoidartriidi, jt.süsteemsete haiguste puhul, ka võib olla seotud teiste silmahaigustega ja silmaoperatsiooni järgse seisundiga;
• paljud ravimid võivad kõrvalmõjuna põhjustada kuiva silma, näiteks nina lahtistavad ravimid, valuvaigistid, rahustid, rasedusvastased vahendid;

• pilguta regulaarselt ja võimalikult sageli silmi (arvuti ja teleri vaatajad pilgutavad 2 korda harvem silmi kui mittevaatajad);
• kui tunned kipitust või kuivustunnet silmades, kasuta säilitusainevabasid kunstpisaraid ja lubrikante (sobivad näiteks Aquify-tilgad, Tears Naturale tilgad. Ei sobi Visine-tüüpi silmatilgad, mis pideval tarvitamisel tekitavad sõltuvust ja halvemal juhul pöördumatut limaskesta kahjustust);
• aseta arvutiekraan 10-20° allapoole silmade otsevaatejoonest – siis on silm enam laugudega kaetud ning sarvkesta pinnalt ei aurustu pisaravedelik liialt kiiresti;
• kasuta peegeldusvastase katte ja vajadusel ka spetsiaalvärviga prilliklaase, ka siis kui oled kontaktläätsekandja;
• vali parema resolutsiooniga arvutiekraan – mida parem on pildi resolutsioon, seda väiksem on silmade pingutus;
• kasuta mõõdukat valgustust arvutitööks ning väldi aknast tuleva valguse tagasipeegeldumist arvutiekraanilt;
• väldi tugevat kontrastsust arvutiekraani ja tööruumi vahel;
• kontrolli, et tööruumi õhuniiskustase oleks normi piires;

Kui tunned, et sul esinevad eelpooltoodud vaevused, tule Norman-Optikasse - kontrollime su silmade seisundit ja anname nõu, mida teha.

Pideva arvutitööga kaasaskäiv silmade kiire väsimine, kipitus ja peavalu on ühelt poolt tingitud pikaajalisest silmade pingutamisest ilma puhkepausideta, sagedasest vaatekauguse muutumisest (ekraanile, klaviatuurile, paberile), ekraani ülemäärasesest heledusest jne. Teiselt poolt mõjutab selliseid vaevusi kindlasti ka ekraani asend töötaja suhtes, valgustite (nii üld, kui kohtvalgustite) paigutus, töökoha asend akende suhtes, seinte värvus jne. Pidev arvutitöö pingestab nägemiselundit, mille tagajärjeks on silmalihaste ülepinge ja sellele järgnev väsimus. Silmade väsimise põhjuseks ei ole arvuti elektromagnetväljad ega -kiirgused, vaid silmade ülepingutus. Selle võimalike põhjustena tulevad arvesse: nägemise korrigeerimatus, ekraanist liiga kaugel istumine,isikupärased omadused (ei suudeta kestvalt jälgida ekraani).

• Kasuta õiget valgustust.
• Silmade pingutamine on tihtipeale tingitud ülemäärasest välisest ja siseruumis olevast eredast valgusest.Kui teed tööd arvuti taga, siis sind ümbritsev valgus peaks olema pool sellest, mida kasutatakse enamikes kontorites. Eemalda väljast tulev valgus aknakardina või ruloo kasutamisega. Kasuta töökoha valgustamisel mõningaid elektripirne, fluorestsiintorusid või kasuta madalama intensiivsusega pirne ja torusid. Kui võimalik, aseta oma monitor nii, et aken jääb selle kõrvale, ette või taha.
• Minimaliseeri pimestav vagus.
• Seintelt ja läikivatelt pindadelt tulenev valgus (ka ekraanilt peegelduv valgus) võib tekitada silmadele lisapinget. Võid panna oma arvutile antirefleks monitori ja kui võimalik, värvi valged seinad natuke tumedama mati värviga. Hangi endale antirefleks kattega prilliklaasid. Need eemaldavad nn. valgusmüra.
• Reguleeri enda arvuti ekraani heledus.
• Ürita see saada ligilähedaseks ümbritseva valgusega, kasutades monitoril olevaid nuppe. Seda sobivaks reguleerides vaata valgel taustal olevat teksti, kui see tundub sulle ereda valgusallikana, on heledus liiga ere, kui see tundub tuhmina ja hallina, on heledus liiga tume. Samuti veendu, et teksti suurus ja värv oleks optimaalne sinu silmadele.
• Pilguta silmi tihedamini.
• Pilgutamine on arvutikasutajale väga oluline, see niisutab sinu silmi ja hoiab ära silmade kuivuse ja ärrituse. Arvutikasutaja pilgutab umbes viis korda vähem, kui normaalselt. Pisarakiht aurustub silma pinnalt kiiresti mittepilgutamise tagajärjel, põhjustades kuiva silma.

Sobiv asend arvutikasutajale:

• Vitamiin A: leidub tursamaksaõlis, maksas, porgandites, kartulites, pähklivõis, kabatšokis.
• Vitamiin C: leidub pipardes (nii punases kui rohelises), kapsas, maasikates, brokolis, apelsinides.
• Bioflavonoidid: tsitruselistes, kirssides, viinamarjades, ploomides.
• Vitamiin E: saialille seemnetes, mandlites, sarapuupähklites.
• Seleen: pärmis, mereandides.
• Tsink: austrites, pähklites.
• Rasvhapped: külmavee kalades- lõhes, makrellis, forellis.

Üldiselt peaksite sööma rohkelt rohelist. Kaks korda nädalas kala, pähkleid ja samuti kollaseid või oranže puu- ja köögivilju.

• Pumpamine (suurendab silma fokusserimisvõimet ja transpordib toitaineid silma): vaata vaheldumisi 15 cm kaugusel asuvale esemele ja kauguses olevale objektile. Mõlemal juhul vaata nende väikseimat detaili. Lähiobjektina võid kasutada pliiatsit, objekt peab asuma vähemalt 4,5 m kaugusel. Selleks võib olla mingi ehitis, puu vms. Tee pidevalt edasi-tagasi fookuse muutmisharjutust: pliiats-maja, pliiats-puu, pliiats-∑ Muuda fookust iga kahe minuti tagant ja vaata iga kord erinevat kauget objekti, unustamata vaadata väikseimat osa igal kaugeloleval objektil.
• Trombooni mängimine (suurendab samuti fokusseerimisvõimet ja toitainete transporti silma): hoia pliiatsit silme ees väljasirutatud käes, hinga aeglaselt ja sügavalt. Sissehingamisel too pliiats enda poole kuni ninaotsa puudutamiseni. Väljahingamisel siruta käsi välja. Pliiatsi liigutamisel ära pööra pilku pliiatsilt. Proovi vältida pliiatsi kahekordseks minemist ninaotsa puudutamisel. Kätt tuleks liigutada hästi aeglaselt.
• Kella keeramine (stimuleerib toitainete ligipääsu silma ümbritsevatesse kudedesse, parandab kontrolli väliste silmalihaste üle): vaata kauguses asuvat objekti ning kujuta ette, et vaatad hiiglaslikku kella, keskpunktiks sinu poolt vaadeldav objekt. Hoia pea otse. Ürita vaadata nii kaugele kui võimalik kella 9 suunas. Hoia paar sekundit silmi selles asendis, vältides millelegi konkreetsele vaatamist. Seejärel vaata uuesti kaugel asuvat väljavalitud objekti. Edasi korda kõiki kellasuundi, kuni kellaring saab täis. Tee harjutust aeglaselt.
• Silmaringid (suurendab toitainete juurdepääsu ja treenib välimisi silmalihaseid): soorita aeglaselt silmadega ringe, algul ühes, siis teises suunas. Silmi ei tohi liigselt pingutada, olulisem on püüelda silmade sujuvama liikumise poole, mitte lihasmassi kasvatamisele.
• Aeglane pilgutamine (vähendab silmade stressi): hinga aeglaselt ja sügavalt. Sissehingamisel püüa mitte midagi konkreetset vaadata. Pilguta paar korda silmi. Väljahingamisel sule silmad. Jätka harjutust mõnda aega.
• Silmade kinnipigistamine (stimuleerib pisaravedeliku juurdevoolu): pigista silmad kinni ja loe kolmeni. Seejärel ava silmad ja pilguta paar korda. Korda harjutust mõned korrad.
• Ähmane tsoon (parandab nägemist väikeste detailide vaatamise läbi): püüa järgida sinu jaoks hägusena tunduva objekti piirjooni. Peale mõnesekundilist vaatlust püüa leida ja jälgida väikseimat detaili. Edasi püüa vaadelda järjest väiksemat objekti. Näiteks peaks lühinägelik vaatama lehtede kobarat ning püüdma eristada sealt üksikut lehte. Kaugelenägelik peaks vaatama eseme pinda ja struktuuri erinevusi ( näit. kriimustused). Soorita harjutust aeglaselt.