Prillid kui imago osa – nohiku ninalt kõrgmoe kollektsioonidesse

prillidPaljud inimesed kannavad prille mitte ainult meditsiinilistel põhjustel. Ka paljud täiesti korras silmanägemisega inimesed on leidnud prillides hoopiski moeka stiiliaksessuaari, mille erinevates värvides erinevaid mudeleid saab edukalt ära kasutada oma välimuse rõhutamiseks. 


Mitte nii hea algus

Enamuse oma eksisteerimise ajaloost on prillidel juures olnud veidi negatiivne imidź – prillide näol oli tegu ainult meditsiinilistel põhjustel kohustuslikult kantavate tüütute asjadega, mis põhjustasid ka prillikandjate sildistamist ja neile stereotüüpide omistamist: prillikandjad olid kindlasti kas nohikud või füüsiliselt nõrgad ja passiivsed inimesed – ühesõnaga need, kes rohkem istusid nina raamatus ning silmad sellega rikkusid. Kutsuti neid prillipapadeks, kippusid nad olema teiste poolt tõrjutud ja mitte mingil juhul ei peetud neid  „cooliks“.


Kandes uhkusega

Selline arvamus hakkas muutuma 1900-ndate alguses, kui populaarne Theodore Roosevelt´i jäi regulaarselt pildile prillidega. Alates 1910. aastast lisas prillidele populaarsust ka tuntud koomik Harold Lloyd, kelle poolt mängitud filmide peategelane „glasses“ kandis paari paksude klaaside ja sarvraamidega prille.

Sellest ajast alates hakkasid prillid tasapisi oma algset imidźit kaotama. Prille hakati kandma uhkusega ning nii said näiteks muusikud Buddy Holly ja John Lennon suisa oma prillide sünonüümideks – paksud mustad sarvraamidega prillid said rahvasuus nimeks "Buddy Holly prillid" ning ümmargused metallraamidega prilliraamid olid "John Lennon´i (ja hiljem ka Harry Potter´i) prillid." Ka  briti koomik Eric Sykes´i oli tuntud oma paksude klaaside ja kandiliste sarvraamidega prillide poolest, mis tegelikult peitsid endas hoopiski kõrgtehnoloogilist kuulmisaparaati. See leevendas tema kurtust, võimaldades tal selle prillideseadme abil „kuulda“ vibratsioone. Mõned kuulsused olid oma prillidega nii seotuks saanud, et nad jätkasid nende kandmist ka peale seda, kui otsene vajadus oli ära langenud – peale läätsede kasutuselevõtmist või silmade laseroperatsiooni. Nii toimisid näiteks Ameerika Ühendriikide senaator Barry Goldwater ja koomik Drew Carey, kes jätkasid peale nägemise parandamist harjumuspärases stiilis 0-klaasidega prillide kandmist.

21. sajandi algusest muutus pilt veelgi – prillidest oli saanud levinud ja laialt kasutatav stiilielement tänava- ja kõrgmoes. Ning tihtipeale on just prillid inimese personaalse imago võtmeelement.

Paljud inimesed kannavad prille mitte ainult meditsiinilistel põhjustel. Ka paljud täiesti korras silmanägemisega inimesed on leidnud prillides hoopiski moeka stiiliaksessuaari, mille erinevates värvides erinevaid mudeleid saab edukalt ära kasutada oma välimuse rõhutamiseks. 

Mitte nii hea algus

Enamuse oma eksisteerimise ajaloost on prillidel juures olnud veidi negatiivne imidź – prillide näol oli tegu ainult meditsiinilistel põhjustel kohustuslikult kantavate tüütute asjadega, mis põhjustasid ka prillikandjate sildistamist ja neile stereotüüpide omistamist: prillikandjad olid kindlasti kas nohikud või füüsiliselt nõrgad ja passiivsed inimesed – ühesõnaga need, kes rohkem istusid nina raamatus ning silmad sellega rikkusid. Kutsuti neid prillipapadeks, kippusid nad olema teiste poolt tõrjutud ja mitte mingil juhul ei peetud neid  „cooliks“.

Kandes uhkusega

Selline arvamus hakkas muutuma 1900-ndate alguses, kui populaarne Theodore Roosevelt´i jäi regulaarselt pildile prillidega. Alates 1910. aastast lisas prillidele populaarsust ka tuntud koomik Harold Lloyd, kelle poolt mängitud filmide peategelane „glasses“ kandis paari paksude klaaside ja sarvraamidega prille.

Sellest ajast alates hakkasid prillid tasapisi oma algset imidźit kaotama. Prille hakati kandma uhkusega ning nii said näiteks muusikud Buddy Holly ja John Lennon suisa oma prillide sünonüümideks – paksud mustad sarvraamidega prillid said rahvasuus nimeks "Buddy Holly prillid" ning ümmargused metallraamidega prilliraamid olid "John Lennon´i (ja hiljem ka Harry Potter´i) prillid." Ka  briti koomik Eric Sykes´i oli tuntud oma paksude klaaside ja kandiliste sarvraamidega prillide poolest, mis tegelikult peitsid endas hoopiski kõrgtehnoloogilist kuulmisaparaati. See leevendas tema kurtust, võimaldades tal selle prillideseadme abil „kuulda“ vibratsioone. Mõned kuulsused olid oma prillidega nii seotuks saanud, et nad jätkasid nende kandmist ka peale seda, kui otsene vajadus oli ära langenud – peale läätsede kasutuselevõtmist või silmade laseroperatsiooni. Nii toimisid näiteks Ameerika Ühendriikide senaator Barry Goldwater ja koomik Drew Carey, kes jätkasid peale nägemise parandamist harjumuspärases stiilis 0-klaasidega prillide kandmist.

21. sajandi algusest muutus pilt veelgi – prillidest oli saanud levinud ja laialt kasutatav stiilielement tänava- ja kõrgmoes. Ning tihtipeale on just prillid inimese personaalse imago võtmeelement.